Tripp

Kuna mu motivatsiooni ja loomekriis on sellekskorraks ajalugu ja Eestiski hakkab suvi sügisesse kukkuma,siis otsustasin teiega meie vahepealseid seiklusi jagada.Kuna pole ammu kirjutanud,siis tänu sellele on käed aeglased,higised ning tekst grammatikavigu täis.Lisaks olen nii ära harjunud selliste tähtedega nagu y,2,6 nii,et proovige kuidagi hakkama saada.Viimati,kui kirjutasin,siis mainisin,et võtame Juulis omale väljateenitud puhkuse.Enne seda töötasime 7 päeva nädalas,vabadel hetkedel puhkasime,tegime plaane,et kuhu minna ja unistasime oma puhkusest.Jaanipäeva veetsime koos mõndade normaalsete Eesti inimestega pargis grillides.Kuuldavasti oli Eestis imeilus jaanipäev olnud.Meil siin sadas Juunis ainult 1 korra ja ei pea just Einstein olema,et ära arvata mis päev see olla võis.Nagu mingi kuradi Murphy seadus,et seal kus mina olen,seal on ka mingi katastroof.Kui välja jätta sajandi külmim talv,siis peab asi paika.Siia jõudes tuli siin niipalju vihma,et rikkus enamuse saagist sügishooajal.Tavaliselt niipalju ei saja,ainult see sügis,kui mina siin olen.Sama on praeguse Eesti suvega – 50 aasta kuumim.No ja mina olen siin.Päris sitt saatuse iroonia või mis.Lõpetasime pidulikult Ali juures hooaja ja kõik tööd (väga vinge peo tegi Ali meile muide),ning kui said peetud ka k6ik ärasaatmispeod,olime valmis minema.Ütlesime kõigile head aega (ei õelnud,et tuleme tagasi,aga ei õelnud,et ei tule ka.Kunagi ei tasu sildu enda tagant ära põletada,you know).Lõpuks,8ndal juulil,algas meie teekond.Rõõm ja õnn tulid südamesse,kui Bundabergi linnapiiri tähistav silt seljataha jäi ja premeerisin ennast selle nimel kohe ka 1 õllega.Las tripp alata.
Esimeseks sihtkohaks võtsime linna nimega 1770(Agnes Water).Kaks tundi ja 200km hiljem olime kohal.Tegemist esimese ametliku kohaga,kus James Cook 1770ndal aastal oma laevade ja jüngritega maabus(mitteametlikult tegid Hollandlased seda juba peaaegu 200 aastat varem).Sealt ka omapärane linna nimi.Tegemist on ookeaniäärse ja mägede vahele jääva pisikese linnakesega,kus inimesi natuke üle tuhande.Aga aitab ajalootunnist.Linn annaks kindlasti silmad ette paljudele Eesti depressiivsetele väikelinnadele (meenub kohe Loksa,Tapa jne).Astsuime sisse ühte kolmest linna hostelist ja esimene inimene keda seal nägime,oli hiidtiss.Sama briti preili,kes mõned kuud varem meiega Bundabergis samas hostelis elas ja õhtust õhtusse Gooni (ja mis tahes muud põlevat kraami)endale sisse kallas.Peale seda kukkus ta alati mingit sousti suust välja jahuma(üks õhtu Pidi New Yorki minema ja järgmine õhtu oli juba pooleldi Uus-Meremaal).Tegelikult oli ta avatud,vabameelne ja hea südamega (ning suurte rindadega) neiu.Igatahes,seal ta siis seisis,silmad paistes ja punased nagu kuu aega näljas olnud vampiiripojal ja tervitas meid.Lubas meile hea hinnaga ööseks toa anda ja peaaegu et nõudis,et me temaga õhtul koos tilgutama hakkaksime.Lubasime mõelda.Maabusime lõpuks sellises hostelis,nagu ‘’Banana Barracks’’.Siiamaani kindlalt parim,mõnusaim,vabameelseim ja kõige-kõigem hostel ,kus ma ööbinud olen.Sõbralikud inimesed ja väga kodune koht.Tutvusime õhtul paari briti ja põdraga ja ajasime nendega juttu.Järgmine päev tegime kaasa tasuta tuuri,kus giid näitas linna ilusamaid kohti,loodust ja rääkis ajaloost.Suvel oleks seal palju teha – surfata,ujuda,bikedega rahvuspargis tuuril käia jpm.Mulle igatahes see koht väga meeldis.Soovitan kõigile :)
Tagusime GPSi sisse linna nimega Rockhampton ja tulistasime sinnapoole.Kaardi järgi pidi meile teepeale jääma linn nimega Gladstone.Pisike koht,mõtlesime.My ass.Väga huvitav linn – meenutas San Fransiscot,kus teed läksid mäest üles ja alla ja üles ja ... Lisaks oli tee ääres palju kaubanduskeskuseid ja muid poode.Ja mida ei paistnud oli linna lõpp tähistav silt.Siin ongi nii,et enamus suuremad linnad tunduvad suured,kuna 95% on eramajad ja nii ta valgubki kuidagi väga laiali,kuigi tegelikult on linnas võibolla 20000 inimest.Selliseid paneelmajade hunnikuid,nagu lasnamäel siin näha pole (õnneks) ja samas pole ka mingeid pilvelõhkujaid(vähemalt väiksemates kohtades).Isegi hotellid ja büroohooned on madalad armsad majad.Oleks teadnud,et Gladstone nii kena koht on,oleks rohkem aega võtnud,et linnaga tutvuda.Jättis igaljuhul väga positiivse mulje.Kuna pimedus pressis peale,siis tormasime edasi Rockhamptoni poole.Jõudsime ikka pimedas.Otsisime tükk aega odavat kohta,kus ööbida aga lõpuks loobusime ja maabusime mingis X motellis.Järgmine päev tegime kiire tuuri linnapeal ja nähes et tegemist on samasuguse kohaga ,nagu Bundaberg ,siis tankisime kiirelt (väga kiirelt) auto ära ja jätsime selle linnaga hüvasti.Otsustasime,et lähme paarikümne KM kaugusele Emu parki (jah,linna nimi on Emu Park) emusid vaatama.Jõudsime sinna ja leidsime eest suure,ilusa,kivise ja omapärase muuli.Sähvisime mõned fotod ja läksime emude vaatamise kohta infot uurima.Mina,kui vabatahtlik tankist, läksin bensukasse asja uurima.Vanamoor letis hakkas naerma (loodan,et kuses ennast täis,raisk) ja ütles,et see on kõigest müüt.Kunagi oli seal palju emusid olnud,aga peale asustamist on kõik kadunud.Ütles,et võin leida teeäärest (surnuid) või hurraaga kuskile põõsasse otsima minna(suht lootusetu pidi ka see variant olema).Võtsime lõpliku suuna järgmise linna,Mackay,suunas ja hakkasime sõitma.Umbes 15 KM pärast näitas silt vasakule,kus pidavat olema krokodillifarm.Sõitsime sinna ja meil vedas – päeva ainuke tuur oli 20 minuti pärast algamas.Tegemist Aussie suurima krokode farmiga,kus väikseid armsad nunnusid krokse ligemale 3000 tükki.Giid rääkis meile krokodillide ajaloost,nende omapärast (ja paljust muustki) ning tegi päris musti nalje Krokodill Dundee filmi kohta.Sellest kõigest ei hakka siin praegu pikemalt kirjutama,kel huvi,see kirjutagu kommentaaridesse  Pärast ekskurssi istusime maha ja sõime krokodilliliha.Võtsime 3 erinevat rooga ja proovisime igaüks igaühe oma.Tegemist on lihaga,mis meenutab natuke sea ja natuke kanaliha.Väga tugev,aga samas küllaltki maitsetu.Lisaks üpris kallis(nagu krokodillinahast tootedki).Mulle väga ei meeldinud,aga vähemalt on ta nüüd ära proovitud.Muus osas olen ÜLIMALT rahul,et seal ära käisin.Palju uusi tarkusi ja millal siis veel,kui mitte Austraalias!
Peale tuuri kihutasime Mackay poole,kuid taaskord ei võitnud me pimedust.Otsisime taas odavat kohta ja lõpuks väsinuna maandusime jälle kuskil hostelis.Täielik deja-vu.Hommikul linnapeal jalutades,saime aru,et suht sarnane linn Rockhamptonile.Ainukesed erinevused olid need,et rohkem inimesi ja Mackays käis korralik ehitus ja elu ning melu.Kui Rockhampton on nagu seisev konnatiik,kus sittagi järgmise 50 aasta jooksul ei muutu,siis Mackayst võib tulevikus tulla tõeline suurlinn.Annaks jumal.Trükkisime Boweni sisse ja tõmbasime Mackayst nahad.Järgmine siht oli Airlie Beach.Natukene enne Bowenit.Tegmist pidi olema umbkaudu sama suure kohaga ,kui 1770.Meie üllatuseks oli ta palju suurem ja VEEL ilusam.Suurepärase jahisadama,ranna ja vaba aja veetmise võimalustega.Palju noori ja oli tunda,kuidas see linn inimestesse energiat süstib.Tiir peale tehtud,võtsime lõpuks suuna Boweni peale.
Bowen. Sellest võiks vist raamatu kirjutada,niivõrd vastuoluline koht on see Bowen.Kuna Tarmo ja Kelly pidid Bowenis töötama,siis oli meil plaan sinna väheke kauemaks jääda.Leidsime nende hosteli kõrval kohe caravan pargi ja lõime oma 8 inimese telgi püsti.Telgis pidi olema 2 tuba.Saime lõpuks selle kuudi püsti ja noh,nagu Reily järgmine päev mainis on see purjus Reinu ja 1 inimese telk.Mina loobusin Reinu kõrval magamisest ja kolisin autosse.Lukustasin ennast tagaistmele ja veetsin öö seal.Õnneks oli uni hea,sest Jack Daniels ja rumm teevad uniseks.Järgmise päeva otsustasime veeta Boweni linnaga tutvudes.Sõitsime kella 10st välja ja olime natuke enne kella 11st tagasi caravan pargis.Ainuke mida nägime,oli pisike jahisadam,mull ja rannad.Linn ise,noh,ütleme et ma pole elusees suuremat pommiauku näinud kui see koht.Kaardi järgi oleks tegemist vaat,et suurima linnaga rajoonis,aga no täielik vene küla! Paar kaootiliselt paiknevat maja,1 pood,1 motell,mis meenutab 70ndate kolhoosi (hinnast ei hakka rääkimagi) ja veel mõned majad.Huvitav kas seal haigla ja politseijaoskond ka on? Veeretasime päeva kuidagi õhtusse.Tarts ja Kelly tulid töölt ja läksime nende juurde istuma.Ja oioi kui palju tuttavaid Eestlasi me seal nägime! Teadsime küll,et nad kuskil Austraalias on ,aga et Bowenis – korralik üllatus.Paljud endised koolikaaslased Sikupillist jne.Mõnus õhtu oli.Plaanisime algul kolmandagi päeva seal veeta,aga tõenäoliselt oleks igavusest harakiri teinud,kui oleks pidanud seal veel passima.Järgmine hommik kinkisime oma suure 8 inimese telgi ära (meil 1 veel),et saaks autosse ruumi ja panime sealt linnast ajama.Masendav peldik see Bowen (sorri nende ees,kes Bowenis elanud või elavad). Järgmine siht - Townswille ja 20 kiltsi enne seda asuv Billabongi loomaaed.
Jõudsime lõunaks loomaaeda ja see oli järjekordne 10sse panek – viimasepeal elamus ja nägime ära kõik loomad,kes Austraalia vabas looduses elavad.Vombatid,koaalad,dingod,igas suuruses krokodillid ja kängurud,linnud,maod jne.Väga meeldis.Ülimalt rahul,et seal ära käisin.Vahepealsel teekonnal,kui autos istusin,panin tähele,et kliima ja loodus hakkavad muutuma.Läheb järjest palavamaks,metsad aina paksemaks (vihmametsad) ja mäed aina suuremaks.Maabusime lõpuks Townswille.Leidsime ööbimiskoha ja läksime tegime tiiru linnas.Väga kaasaegne ja modernne linn.Suured ehitused (nagu Mackays) ja palju ilusaid ehitis,ning isegi m6ned pilvelõhkujad.Linn tekitas tunde,nagu oleks kuskil Euroopas (meenutas mulle Stockholmi).Iseenesest pole kuigi suur linn,aga on kuulus sellepoolest,et seal toimuvad V8 superautode(ja arvatavasti paljude muude tehnikaspordialade) võidusõidud.
Lõpuks otsustasime kuskile sööma minna.Pika otsimise tulemusena leidsime 10 taalase prae,mis oli tõepoolest hea.Lausa väga hea.Järgmine päev startisime varakult ja sihtkohaks oli meil Cairns – reisi lõpppunkt (nagu me alguses arvasime).
Lõunaks olime siin ja leidsime odava ööbimiskoha.Sinna jäime 5ks päevaks.Cairns ei tundunud algul üldse suur,ilus ja selline,et võiks olla turistide lemmikpaik.Otsustasime selle järgmine päev välja uurida.Sõitsime lihtsalt sihitult mõõda linna ja avastasime,et siin on vist miljoneid restorane ja baare ja motelle ja muid ööbimiskohti.Lisaks on linnas palju Aborigeene (lärmavad ja hullavad mööda linna ringi,Austraalia neegrid) ja veel rohkem noori,kes siin puhkavad ja kes tööd otsivad.Sattusime Cairnsi botaanikaaeda ja kohta,kus sai minna vihmametsa tasuta jalutama.Lühem rada oli 1,2 kilti ja pikem oli 3,4 kilti.Tegime lühema läbi ja alla jõudes olime peaaegu et surnud,nii jubedalt väsitas.Selle eest oli see viimasepeal elamus – vaikne ja rahulik ja absoluutselt teistmoodi paks lopsakas loodus,taimed ja loomad.Püütonit me kahjuks ei näinud,aga vast elame üle.Pikema raja peale me minna ei julgenud - kartsime et kukume kokku.Pikemal rajal käisin täna (27 juuli) ise,midagi ülierilist seal ei olnud peale suurepärase vaateplatvormi,kus ma vist pool tundi istusin ja nautisin loodust ja vaadet.Igathes,peale seda,kui mäetipust linna nägime,pidime tõdema,et tegelikult on tõesti ilus ja suur linn – täpselt nagu meile räägitud oli.Päev pärast seda läksime terveks päevaks ookeanile sukelduma ja snorgeldama.Ma küll algul kahtlesin,et kas võtta snorgeldamine või minna tandem skydivingut tegema (langevarjuga hüppama,instruktori külge kinnitatult),kuid otsustasin minna sukelduma.Ja kohe üldse mitte ei kahetse! Snorgeldasime maailma suurimal korallrahul , Great Barrier Reefil, mis on umbes sitaks pikk ja sitaks lai (täpseid andmeid ei mäleta,vaata wikipediast ise).Lõpuks saime ka 20 minutiks sukelduma minna.Ei saanud algul kuidagi ennast põhjapoole ja kõrvus undas ka meeletult.Lõpuks sain asja jooksma ja käisin ookeanipõhjas liiva katsumas – rääkimata kui palju värve ja loomi ja taimi seal oli.Lihtsalt meeletu.Super kogemus ja kindlasti lähen kunagi,kui võimalust on,jälle.Instruktor kiitis meid ja ütles ,et käisime 12 meetri sügavusel.Ma ei oskagi öelda,kas see on hea või halb.Peale 5te päeva koaala motellis,kolisime natukene rohkem linna äärde karavani parki.Siin ma nüüd olen – poolteist nädalat iseendaga telki jaganud ja lugematul hulgal ingliskeelseid raamatuid läbi lugenud,sest nädal aega sadas vihma ja mida mul ikka muud telgis teha on.Kusjuures,väga heade raamatute otsa olen sattunud ja mulle on tõesti lugemine meeldima hakanud(palveta paps,et see jätkuks).Praegu otsime tööd,sest roosa hoiupõrsas hakkab tühjaks saama ja viimane aeg oleks taas liigutada – puhatud juba küll.Ahjaa,jäätis sellele,kes ütleb ära mis diili ma iseendaga tegin ja kaua see diil juba kestnud on.Märgusõnaks olgu Õlu.Kirjutan taas,kui midagi põrutavat toimub või näpud jälle sügelema hakkavad:)