Nädalavahetuse rasketest ärasaatmisjoomingutest toibununa otsustasin täna asju pakkima hakata.Viimane aeg oleks ju kah.Mine tea millal ma veel kellegile meelde tulen ja vaevalt see pakkimine ärasaatmisnapsu kõrvalt edukalt kulgeks.Mõtlesin,et kaua see mul ikka käib - naks naks ja tehtud.Hääh,sittagi. Ühel hetkel keset tuba istudes ja seda asjade virna silmitsedes jooksis ketas nii kokku,et ma ei saand tükk aega aru mida ma üldse teen ja tegema peaksin. Olin nagu siga katkise küna ees: ei tea mida võtta ja mida jätta.Kõik asjad tundusid järsku reisi jaoks nii vajalikud ja kasulikud,mis sest,et osad neist olid kapis juba teadmata aja kopitanud.Pika pusimise tulemusena sain ikka oma koti lõpuks kuidagimoodi kokku,kuid ma kardan,et seal tuleb veel nii mõnedki korrektiivid teha.Otsustasin välja jalutama minna,sest naguinii oli poest veel üht-teist kotti lisaks vaja (hambaharjast kuni viru valgeni).Välja minnes oli mõnusalt imelik tunne.Nii harjumatu on jalutada ''no worries'' stiilis õues.Sama harjumatu on mitte tööl olla ja lihtsalt logeledes aega surnuks lüüa.Lahe,sellise eluga võiks täitsa ära harjuda:) Tänaseks vast aitab ka. Lähen söön kõhu täis,panen teleka mängima,viskan voodisse külitsi ja ei kiirusta oma tegemistega.Aiga küll.Kolmveerand viieks ärkan üles ja eks siis ole juba edasi paista ;) Vahepeal soovitan teil natukene laulda sellise hea loo saatel. Mina igatahes laulan juba :)
http://www.youtube.com/watch?v=1oFaMsFpdfg Mõnusat kuulamist:)
No comments:
Post a Comment